Kas hernel on aju?

Õpilane: Õpetaja, kuidas sa selle küll unustada said?

Õpetaja: No näedsa, ma olen täielik herneaju :)

Õpilane: Kas hernel on aju?

Olgu kuidas on, aga unustama kipume me tihti. On ju niipalju asju, millele mõelda või millepärast muretseda. Inimene kohe on selline muretsemise meister. Imelik on aga see, et me üksteist taimede ja loomadega võrdleme ja just enim halvustavas mõttes. N: Herneaju, lambapea, kapsapea, oinas, siga, lammas, paljas nagu porgand jne jne.... Tegelikult on ju kõik loomad ja taimed meile vajalikud ja pole nad meist, inimestest, sugugi halvemad. Nad on meile lausa eluks vajalikud....ja meie neile ka...

Mis meie herned teevad? Venivad pikkusesse, aga õide ei taha minna. Mis on valesti läinud, ei tea.... aga klassiilu ja silmailu ning uudishimu on nad pakkunud ja tekitanud. Igatahes oleme isegi natukene kurvad, et meie herneprojekt "Sõprusetera" hakkab lõppema. Aga igal asjal oma aeg. Võibolla annabki projekti lõpp märku sellest, et kobige klassiruumist välja värske õhu kätte, tuulutage oma "herneajusid" ja hakake kodupeenardes müttama :) Kõik ju nagunii ootavad seda hetke pikisilmi. Kevad muudkui venib ja venib....ja suveni on veel tsipake aega.

Mis saab meie hernetaimedest edasi? Ega me neid minema viska, juba jonni pärast vaatama, kuna ja kas nad lähevad õide ja kannavad vilju. Taimi kasta pole keeruline ja ette nad meile ei jää. Prügikasti ka ei raatsi neid visata, ikkagi enda kasvatatud. Eks mõni jänku nad lõpuks endale saab. Või teeme hoopis salatiks, kõik on võimalik.

Mis saab meie blogist? Kuna see oli meie esimene blogikatsetus ja meeldis meile kõigile, siis mõtlesime, et hakkame endi tegevusi ka edaspidi blogis kirjeldama. Oleme ju toimekad ja aktiivsed...kohe-kohe selguvad ka meie võistlusvideo tulemused. Müttame mitmel rindel, kes teeb, see jõuab! Ja võit polegi lõppkokkuvõttes tähtis, vaid ikka osavõtt ja tegemisrõõm.

Allpool väikene tööleht, head toimetamist!